... ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab...
Minust ja savist
„Savipisik” hakkas minus elama päris ammu. Nii umbes 90ndate keskel. Kust tema tuli, seda ma ei tea. Suguvõsas ei tea pottseppasid olevat, küll aga olid vanavanemad ja on vanemad igasuguse käsitöö peale osavate kätega.
Alguses viis savipisik mind keraamikaringi Tallinnas. Käisin seal ühe aasta, meelde on jäänud see, et me aina lihvisime ja lihvisime oma esimesi töid. Alles on mul sellest ajast veel vaid paar asjakest, teised on kadunud ajaloohämarusse.
Siis oli savipisik mitu aastat päris vagusi. Kuni mu poeg Keilas „Miki” lasteaias Sirje Rannametsa käe all ka savinakatuse sai ja ühel hetkel minugi Keila kultuurimajja kunstiringi Sirlett keraamikatundi kaasa võttis. Nii see läks… Sirje käe all on savipisik ikka päris vohama hakanud! Ja mõtteid, mida tahaks kõike savisse viia, on ikka veel nii palju!
Miks mulle meeldib tegeleda keraamikaga? Esiteks on see soov luua oma kätega midagi ilusat. Kui ma veel kondiiter olin, meeldis mulle pulmatorte teha. Kahjuks aga ei kestnud nende ilu väga pikalt… Saviesemete elu on tortidega võrreldes tunduvalt pikem.
Teiseks neelab savi kui loodusliku materjaliga tegelemine kõik negatiivsed pinged minust. Savi mätsimine mõjub kui teraapia ja puhkus meeltele.
Savi on plastiline, see allub su soovile ja sõrmedele. Savi saab sõtkuda, rullida, vormida, mudida ja siluda. Nendesse tegevustesse saad suunata kõik oma tunded ja meeleolud.
Teinekord savi üllatab sind. Kui valmis ese ei näe just selline välja, nagu sa algselt ette kujutasid, aga ometi on nii ilus!
Kui aga valminud ese sulle kohe üldse ei meeldi, siis mätsid savi taas kokku ja alustad uuesti. Puhtalt lehelt. Kuigi alati leidub keegi, kes seda sinu arvates ebaõnnestunud kaussi või vaasi ilusaks peab!
Nii et savi on taaskasutatav materjal (näiteks on üheks põhjuseks, miks mulle õmblemine ei meeldi, see, et kui oled kord kangale käärid sisse löönud, siis tagasi terveks sa enam seda ei saa… Kui miski valesti läheb, siis saad samast kangast teha lõpuks ainult kas nõelapadja või hiirele vesti)
Kui savi ei ole veel põletatud, saad seda ikka ja jälle uuesti vormida.
Ka põletatud savi saab veel kasutada. Kui miski läks untsu, siis peeneks jahvatatud põletatud savi segatakse toorsavi sisse śamotiks, mis annab sellisest savist valmistatud esemetele suurema vastupidavuse.
Ja põletatud saviesemete kilde saab lõppude lõpuks kasutada lillepotis drenaaźiks.
Mul on hea meel, kui mul on savi! :)
Alguses viis savipisik mind keraamikaringi Tallinnas. Käisin seal ühe aasta, meelde on jäänud see, et me aina lihvisime ja lihvisime oma esimesi töid. Alles on mul sellest ajast veel vaid paar asjakest, teised on kadunud ajaloohämarusse.
Siis oli savipisik mitu aastat päris vagusi. Kuni mu poeg Keilas „Miki” lasteaias Sirje Rannametsa käe all ka savinakatuse sai ja ühel hetkel minugi Keila kultuurimajja kunstiringi Sirlett keraamikatundi kaasa võttis. Nii see läks… Sirje käe all on savipisik ikka päris vohama hakanud! Ja mõtteid, mida tahaks kõike savisse viia, on ikka veel nii palju!
Miks mulle meeldib tegeleda keraamikaga? Esiteks on see soov luua oma kätega midagi ilusat. Kui ma veel kondiiter olin, meeldis mulle pulmatorte teha. Kahjuks aga ei kestnud nende ilu väga pikalt… Saviesemete elu on tortidega võrreldes tunduvalt pikem.
Teiseks neelab savi kui loodusliku materjaliga tegelemine kõik negatiivsed pinged minust. Savi mätsimine mõjub kui teraapia ja puhkus meeltele.
Savi on plastiline, see allub su soovile ja sõrmedele. Savi saab sõtkuda, rullida, vormida, mudida ja siluda. Nendesse tegevustesse saad suunata kõik oma tunded ja meeleolud.
Teinekord savi üllatab sind. Kui valmis ese ei näe just selline välja, nagu sa algselt ette kujutasid, aga ometi on nii ilus!
Kui aga valminud ese sulle kohe üldse ei meeldi, siis mätsid savi taas kokku ja alustad uuesti. Puhtalt lehelt. Kuigi alati leidub keegi, kes seda sinu arvates ebaõnnestunud kaussi või vaasi ilusaks peab!
Nii et savi on taaskasutatav materjal (näiteks on üheks põhjuseks, miks mulle õmblemine ei meeldi, see, et kui oled kord kangale käärid sisse löönud, siis tagasi terveks sa enam seda ei saa… Kui miski valesti läheb, siis saad samast kangast teha lõpuks ainult kas nõelapadja või hiirele vesti)
Kui savi ei ole veel põletatud, saad seda ikka ja jälle uuesti vormida.
Ka põletatud savi saab veel kasutada. Kui miski läks untsu, siis peeneks jahvatatud põletatud savi segatakse toorsavi sisse śamotiks, mis annab sellisest savist valmistatud esemetele suurema vastupidavuse.
Ja põletatud saviesemete kilde saab lõppude lõpuks kasutada lillepotis drenaaźiks.
Mul on hea meel, kui mul on savi! :)